Kommenteeri

Lastes Elul Ennast Kanda

"Mis iganes on määratud mitte juhtuma, ei juhtu, proovi, kuidas tahad. Kõik, mis peab juhtuma, see ka juhtub, isegi kui püüad seda ära hoida. See on kindel. Parim on seega jääda vagusi." – Ramana Maharishi

Sügavam eneseareng algas minu jaoks 20ndate eluaastate alguses, kui mu ema mind pea poolvägisi võttis kaasa Jose Silva meetodi kursusele. See on meetod, mis võimaldab minna meele sügavamatele tasanditele ning seeläbi muuta reaalsust. Mind olid sellised teemad alati huvitanud, kuid mitte kunagi nii palju, et ise kursusele minna.

Tol hetkel olin ma oma elus üsna keerulises perioodis. Tarbisin tihedalt alkoholi ja narkootikume, olin pidevates rahalistes raskustes, suhe partneriga oli keeruline ning suhe iseendaga olematu. Pärast kursuse läbimist ja õpitud meetodite rakendamist hakkas mu elu aga järsku ülesmäge minema. Muutused materiaalsel tasandil tulid vaikselt ja järjekindlat. Minus tärkas suur huvi ja ka tuhin, mida kõike oleks veel võimalik õppida ning kuidas ma saaks oma elu veel paremaks muuta.

Maailmas muutusid sel ajal järjest populaarsemaks erinevad inspireerivad õpetajad, kes õpetasid inimesi oma mõttejõuga manifesteerima unistuste elu. Üks kuulsamatest oli nii siis kui on ka praegu ameeriklane Tony Robbins, kelle imeline karisma ja võime inimesi motiveerida andsid paljudele jõudu oma elu muuta.

Meie Tony Robbinsiks oli sel ajal koolitaja Peep Vain. Läbisin Peebu koolituse „Saavutama õppimine“ lausa kolm korda. Käisin kahel korral uhkelt üle süte ja kõik unistused, mis ma esimesel koolitusel kirja panin, täitusid üsna lühikese ajaga. Olin veel palju aastaid sellistest koolitustest lummatud ja käisin neil suure õhinaga. Kuulasin koolitajate imelisi lugusid sellest, kuidas nad olid tulnud kohast, kus nad olid kodutud, ja jõudnud kohta, kus nad olid miljonärid. Tõepoolest nii mõnigi nendest lugudest oli lihtsalt ahhetama panev.

Seda tüüpi koolitused panid inimesi kogu aeg kiiremini, kõrgemale ja kaugemale pürgima. Ka mina olin oma elus tõesti teinud nii mitmegi koha pealt kannapöörde ja kuna need meetodid olid mind nii palju aidanud, siis tegelesin nendega jätkuvalt edasi. Aga ühel hetkel jäi mu areng justkui seisma. Arvasin, et ilmselt ei panusta ma piisavalt palju ega tee asju enam õigesti. Midagi oli valesti, aga tol hetkel ei osanud ma seda mõista.

 

Sissepoole areng

Kui alustasin jooga- ja tantraõpingutega, algas minu elus suurim sisemaailma areng. Kui enne arenes paremuse poole pigem mu väline maailm – töö, kodu jne –, sest see oli ju ka see, millega ma tööd olin teinud, siis nüüd hakkasin ma muutuma ise. Mida rohkem ja sügavamale ma spirituaalsetesse õpetustesse läksin, seda rohkem hakkasin mõistma ja tajuma, et meetodid, millega meid õpetatakse manifesteerima, keskenduvad välisele ja suuresti siiski rahale või asjadele. Kõik need õpetused hoiavad meid ikka kinni ego mitte just kõige harmoonilisemal tasandil. Paljud taolised soovid on seotud meie ego madalamate tasanditega ning neil ei ole mingit seost meie tõeliste vajadustega.

Julgen üsna kindlalt väita, et suuremal osal inimestest pole tegelikult õrna aimugi, mis on nende tõelised vajadused. Sest väga suur osa sellest, mida me arvame, et me vajame, on meile lihtsalt ühiskonna poolt sisse programmeeritud. Loomulikult on meil ka soove, mis on tõesti seotud sügavamate tasanditega, aga neid kohtab siiski harva ning suurem osa keskendub elu materiaalsetele väärtustele. Mentaliteet, mida kõik need õpetused edasi annavad, on let’s make things happen – paneme asjad juhtuma, ning rõhk sõnal „paneme“. On vaja võimalikult palju tegutseda, mõelda, visualiseerida, manifesteerida jne.

Olles käinud tantristlikku spirituaalset teekonda juba mõne aasta, vestlesin ühel päeval oma sõbraga, kes on Eestis üsna edukas ettevõtjate koolitaja. Viimastel aastatel oli ka tema hakanud järjest rohkem ja rohkem huvituma spirituaalsest maailmast. Tolle vestluse käigus ütles mu sõber kuldsed sõnad: „Mida teadlikumaks ma saan, seda rohkem ma luban asjadel juhtuda, mitte ei pane asju juhtuma.“ Tõsi, ka mina ise olin jõudnud sellele kohale järjest lähemale, aga see üks lihtne lause meie vestluse käigus avas mulle terve uue maailma.

Sellest vestlusest on möödunud mitmeid aastaid. Mul on võtnud veel palju aega, et ka ise selle mõtteviisi järgi elada, ja ma taban ennast ikka vahel hetkedelt, kus ma tahaksin elu sundida, sest mulle tundub, et elu ei lähe muidu õiget rada. Ometi suudan ma juba usaldada elu üheksal juhul kümnest – ja see on päris hea tulemus.

 

Värsked kogemused

Olen viimasel ajal tihti vaadanud tagasi viimase 15 aasta peale. Kuigi olen kõik need aastad käinud spirituaalset teekonda, on mu elu parim ja õnnelikem ajajärk just nüüd.

Olin mitmel korral oma tantraõpetajast sõbrannaga rääkinud sellest, et võiksin minna Balisse või Taisse tema korraldatud kuuajalisele naistekursusele terapeudiks. Iga kord tundus mulle aga, et kuu aega töö ja koduste kohustuste juurest ära olla on võimatu. Ma ei suutnud välja mõelda, kuidas see kõik ajaliselt ja rahaliselt klappima panna. Seega jätsin selle mõtte sinnapaika.

Sügisel sõbrannaga Ibiza tantrafestivalil uuesti kohtudes võtsin aga teema uuesti üles. Leppisime kokku, et lähen naistekursusele terapeudiks poole aasta pärast – piisav ajavaru andis mulle kindluse, et saan asjad õigeks ajaks korda sättida. Oma üllatuseks leidsin aga peagi postkastist kirja küsimusega, kas saaksin tulla juba kahe ja poole kuu pärast! Mul polnud õrna aimugi, kuidas ma saaksin nii kiiresti minekuvalmis, kuid otsustasin usaldada. Lasin lihtsalt lahti sellest, kuidas asjad peaksid laabuma. Ja juhtus see, et kõik hakkas sujuma justkui lepase reega. Kõik, mida vajasin selleks, et ära minna, lihtsalt jooksis mulle sülle. Veetsin Bali saarel esialgse ühe kuu asemel kaks imelist kuud ja elu kandis mind paljude inimeste juurde, kellest tuleb veel mitmeid uusi alguseid.

Viimase kaheksa kuuga läbi käidud teekond tundub kohati müstiline ja uskumatu. Elu on näidanud mulle nende kuudega rohkem kui kunagi enne seda, kuidas kõik on igas hetkes täiuslik ning osa suurest plaanist. Ma olen õppinud astuma olukordades sammukese tagasi ja võtma hetke, et olla eri elusituatsioonides teadlikkuse seisundis.

Olen mõistnud, et meil ei ole vaja mitte ühtegi asja elus läbi suruda ega jõuga teha. Ainus seisund, milles olla, on täielik usaldamine ja voolamine. Olen aastaid korranud endale ühte lauset igas olukorras: „Kõik meie elus juhtub kõrgemaks hüvanguks.“ Ja uskuge mind, vahel ei ole mõnda olukorda sellest vaatenurgast üldse lihtne näha, või vähemasti mitte kohe. Aja möödudes näen ma siiski peaaegu alati, kuidas tõepoolest kõik meie elus juhtub meie kõrgemaks hüvanguks. Nüüd ma luban elul lihtsalt voolata ja vaatan, kuhu ta mind kannab. Usaldades teda ning jälgides oma sisehäält. Ka seda tuleb õppida kuulama.

Ma näen, kui paljud inimesed on just praegu läbimas muutusi oma elus. Need muutused on suuremad ja väiksemad, vahel soovitud ja vahel soovimatud. Sellest tulenevalt näen paljusid inimesi kannatamas. Kannatusi ei põhjusta loomulikult miski muu kui oma mõttemaailm. Meie arusaam ja teadmine sellest, kuidas asjad peaksid meie elus olema ja kuidas ma tahan, et asjad minu elus on. Meie sees on pidev soov kontrollida. Sest meil on ju plaan! Meil on plaan sellest, milline peaks meie elu olema ja millist rada liikuma. Selle plaani oleme oma peas juba ammu paika pannud.

Mis oleks aga siis, kui laseksime sellest plaanist lahti ja lihtsalt astuksime voolavasse elujõkke ilma igasuguste plaanideta? Ning kui juhtub midagi, millele me anname hinnangu „halb“, usaldaksime edasi ja vaataksime, kuhu see meid viib? Ehk mõne aja pärast tagasi vaadates tundub see halb parim, mis sai üldse juhtuda.

Valgustunud meister Mooji ütleb, et ainus mantra, mida me elus vajame, on „tänan“ –ükskõik, mida elu meile ka ei tooks.

 

Om Shanti,

Jaya

Lisa kommentaar

Email again: